Avalehele

REISIKIRJAD

Reisi Adrenaliin 2007
Reisi Adrenaliin 2008 kevad
Reisikirjad

JAAPANI MARATONMUNGAD
Tekst / Lehari Järg, Fix Ideed Estonia


Äratus keskööl, kerge eine, palved, 40 kilomeetrit jooksu, palved, vann, toit, palved, töö, toit, nelöi tundi und, äratus keskööl, kerge eine… ja nii sada päeva järjest. See on Jaapani maratonmunkade argipäev.

Tugevus ja vastupidavus, mida ilmutavad need ennastsalgavalt valgustatuse poole püüdlevad mehed, ületab meie ratsionaalse mõistmisvõime piire. See uskumatult karm religioosne treening ehk kaihôgyô pärineb Jaapani budismi tendai sektist, mille keskus asub Hiei mäel Kyôto külje all.
Hiei mäel on viis kõrgemat tippu, neist kõrgeim 450 meetrit. Maastik on lopsakas ja vihmane, õhk suvel niiske, talvel katab maad lumi. Hiei mägi asub pehme kliimaga Lääne-Jaapanis, kuid suhteliselt suur kõrgus, päikesevalgust varjavad puud ning Siberist tulevad külmad õhumassid muudavad selle talvekuudel külmunud tipuks. Lumi katab mäge vähemalt aprilli lõpuni.
Maratonmunkade ajalugu ulatub aastasse 831, mil Hiei mäele tuli üks 15-aastane noormees. Peamunk Ennin pühendas poisi tendai budismi müsteeriumidesse ning andis talle nimeks Sô-ô ehk “see, kes teenib teisi.” Legend räägib, et ühel päeval, kui poiss oli kose juures, ilmutas talle end Vajrayana Buddha Fudô Myô-ô. Seepeale hüppas poiss kosest alla ja põrkus seal palgiga, millele hiljem graveeris Myô-ô kuju. Sellesse piirkonda ehitati tempel. Sô-ô oli eriline munk, kes rändas ringi ja luges palveid, millel usuti olevat maagiline mõju – inimesed olevat paranenud ravimatutest haigustest, rasked sünnitused muutunud kergemaks ning kurjad vaimud taandunud. Sô-ô tuli Hiei mäele ikka ja jälle ning asutas sinna veel ühe templi (Myô-ô-dô). Et selles templis mungaks saada, pidid inimesed läbima kuni tuhandepäevaseid mantrate lausumise, palvetamise ja teiste eriliste rituaalide sooritamise perioode.

Pikamaajooksude traditsioon kestab tänapäevani. Ülim saavutus on tuhandepäevase maratoni läbimine, mis on tõenäoliselt maailma raskeim füüsiline ja vaimne väljakutse. Kuid võimete proovilepanek algab “lihtsama” katsega – sajapäevase maratoniga, mille käigus jookseb munk sada päeva järjest iga päev ühe tiiru (40 km) ümber Hiei mäe. Maratonmunk ehk gyôja ärkab keskööl, osaleb tunniajasel teenistusel, võtab kerge eine (miso supp ja paar riisipalli) ning läheb kella 1.30 paiku oma 40-kilomeetrisele ringile. Gyôjal on seljas valge rüü, valged püksid, paljaste jalgade otsas käsitsi valmistatud roost sandaalid ja peas valge müts. Sandaale antakse sada päeva kestva jooksu jaoks 80 paari, sest need kuluvad kiiresti ja lagunevad vihma käes eriti ruttu ära. Sama õrnast materjalist on ka valge peakate. Keha ümber seotakse köis, selle vahele pannakse nuga. Need meenutavad gyôjale, et retke mitteläbimise või muude retkega kaasnevate kohustuste täitmata jätmise korral tuleb tal oma kõht lahti lõigata või end üles puua. Tal on kaasas ka väike kott ja püha raamat, kus sees teekonna kaart ja kirjas 250 palvepeatust. Mõned neist peatustest on mõeldud retke katkestanud ja ja seetõttu enesetapu sooritanud munkade austamiseks. Samuti on tal kaasas mõned küünlad ja tikud, veidi jumalustele annetamiseks mõeldud toitu ning palvehelmed. Istuda tohib kogu retke jooksul vaid korra ja sedagi keiserliku perekonna hea käekäigu eest palvetamiseks. Kaihôgyô põhireeglid on olulised ja neid tuleb täita:
teekonna jooksul ei tohi mütsi ega rüüd ära võtta;
etteantud kursilt ei tohi kõrvale kalduda;
peatumine puhkamiseks või värskendamiseks on keelatud;
kõik nõutavad kohustused (palvete ja mantrate lugemine) tuleb täita korrektselt;
joomine ja suitsetamine on keelatud.

Oma igapäevase teekonna lõpetab maratonmunk kella 7 ja 9 vahel hommikul. Seejärel osaleb taas teenistusel, käib vannis, sööb lõunat, puhkab tunnikese, osaleb veel ühel teenistusel ning teeb igapäevaseid töid templi juures. Õhtusöök on kell 18. Maratonmunga päev lõpeb 20-21 ajal ning algab taas keskööl. Ja nii kokku sada päeva. Ühel päeval sajast tuleb tal joosta 54 kilomeetrit. Sellel teekonnal saadab gyôjat vanem maratonmunk. Pikema distantsi tõttu ei saa gyôja sel ööl magada, kuid peab oma sajapäevase retkega sama vapralt jätkama.

Need sada päeva on väga rasked – jalad hakkavad tuikama, tihti tekib haavu ja paistetusi. Kui retk toimub külmal ajal, külmuvad esimestel nädalatel tihti varbad ja sõrmed ning esineb ka raskemaid haigusi. Välistatud pole ka muud hädad – näiteks seljavalu, kõhulahtisus, hemorroidid ning muidugi nälg ja veepuudus. Retke läbinud räägivad, et 30. päevaks on ebamugavustunne vähenenud ja keha sellise pingega harjunud. 70. päevaks on gyôja lõpuks saavutanud maratonmunga kõnnaku: ta liigub ühtlases tempos, pilk suunatud ette, pea ühtlasel kõrgusel, õlad pingest vabad, selg sirge ja nina nabaga ühel joonel. Munga vaimne eesmärk on täielikult ümbritseva maastikuga kokku sulada, nii et ta ei paneks füüsilist valu ja ebamugavust tähele või suudaks seda ignoreerida. Lõppsiht on valgustatus – puhas vaime rõõm, mis tuleneb ühtsustundest universumiga. Kuid sajapäevane maraton on alles nn soojendus, edasi läheb asi palju karmimaks.

Kui gyôja sajapäevase maratoniga hakkama saab, on tal õigus avaldada soovi tuhandepäevase maratoni sooritamiseks. See kestab kokku seitse aastat, sest gyôjal on samal ajal ka muid kohustusi. Näiteks peab ta tegema igapäevaseid töid templi juures ning käima meditatsiooni- ja kalligraafiakursustel. Selleks seitsmeaastaseks perioodiks peab munk end vabastama igasugustest perekondlikest sidemetest ning veetma kogu aja Hiei mäel.
Esimesed 300 päeva joostakse 40-54 kilomeetrit päevas, nagu ka sajapäevase maratoni puhul. Need päevad jagunevad kolme aasta peale, joostakse märtsi lõpust oktoobri keskpaigani. Neljandal aastal võib gyôja sandaalide all sokke kanda. Kahel järgneval aastal jookseb ta 400 maratoni – 200 päeva neljandal ja 200 viiendal aastal, kusjuures tal on lubatud kanda ka jalutuskeppi. Kui joostud on 700 maratoni, ootab maratonmunka suurim katsumus, doiri – seitse ja pool päeva ilma toidu, vee, une ja puhkuseta. Gyôja veedab kogu selle aja sirgelt istudes ja ööd-päevad mantraid lausudes. See katsumus on mõeldud selleks, et gyôja kohtuks silmast silma surmaga ning hakkaks seetõttu elu eriti kõrgelt hindama. Maratonmungad mitte ei kontrolli oma maiseid vajadusi, vaid eitavad neid.

Doiri algab juba mitu nädalat enne, sest maratonmunk peab valmistuma paastuks, vähendades tarbitava toidu ja vee hulka ning süües lihtsaid toite – nuudlid, kartulid, supp. Näljatunne on selle katsumuse puhul kõige väiksem häda. Janu, unepuudus ning ühe koha peal istumisest tekkiv piin on palju hullemad katsumused. Kogu selle aja jooksul valvavad teda 24-tunniste vahetustega kaks munka, et gyôja ikka sirge seljaga istuks ja magama ei jääks. Viiendaks päevaks on tema keha nii kuiv, et ta tunneb suus vere maitset. Ta võib oma suud veega niisutada, kuid ei tohi tilkagi vett alla neelata. Ainus paus, mis neil päevadel istumisse tuleb, on kell 2 öösel toimuv 200-meetrine matk püha kaevu juurde. Kaevust tuleb võtta vett ja pakkuda seda Fudô Myô-ô-le – jumalale, keda maratonmungad kehastama hakkavad. Fudô Myô-ô põhimõte on see, et mitte miski ei tohi sind püstitatud eesmärgist kõrvale juhtida. Esimesel ööl läbib gyôja selle teekonna 15 minutiga, kuid viimasel ööl võtab see tal aega üle tunni, kusjuures teised mungad aitavad teda. Kunagi kestis doiri kümme päeva, aga peaaegu kõik mungad surid selle tagajärjel. Siis otsustati perioodi kolme päeva võrra lühendada. Doiri rituaali ei sooritata enam ka kuumal ja niiskel suvel, sest see võib põhjustada siseorganitele pöördumatuid kahjustusi. Kaks munka on niiviisi surnud.
Doiri läbinud mungad on pärast selle katsumuse sooritamist muutunud ülimalt tundlikuks. On kirjeldatud seisundit, kus inimene tunneb, et õhus olev niiskus siseneb tema kehasse pooride kaudu, kuuleb lõhnaküünla tuha kukkumist põrandale ning haistab kilomeetrite kaugusel valmistatava toidu lõhna. Kirjelduste järgi kaob nende päevade jooksul kehast kõik halb, hea ja neutraalne. Inimene tunneb end siis läbipaistvana ning kogeb oma eksistentsi kristalse selgusega. Ta kaotab neljandiku oma kehakaalust. Füsioloogid, kes on maratonmunkasid uurinud, on neil pärast doiri sooritamist avastanud mitmeid surnud inimese tunnuseid. Selle rituaali läbinud munkade sugulased on rääkinud muutustest, mis on selle ajaga toimunud: “Pidasin budismi ebausklikuks jamaks selle hetkeni, mil nägin oma venda pärast doiri t Myô-ô-dô`st (templi nimi) väljumas. Ta oli tõepoolest elav Buddha.”

Kui gyôja läbib need seitse ja pool päeva edukalt, saab ta karmi budistliku treeningu pühaku tiitli. Maraton valgustatuse poole jätkub kuuendal aastal sada päeva järjest joostava 60-kilomeetriste retkedega, mille läbimiseks kulub 14-15 tundi. Seitsmendal ja viimasel aastal teeb gyôja läbi kaks sajapäevast maratoni, millest esimest peetakse ülimaks sportlikuks väljakutseks – sada päeva järjest läbib munk joostes ja kõndides 84,5 kilomeetrit. See tähendab kaht maratonidistantsi päevas iga päev enam kui kuue kuu vältel! Viimaseda sada päeva on juba käkitegu, sest siis jookseb gyôja “kõigest” 40 kilomeetrit iga päev tuhat päeva järjest – täpselt nii nagu alguses.

Eelviimase sajapäevase maratoni jooksul saadab gyôja t assistent, kes kannab kaasas matkatooli, millel maratonmunk valgusfoori taga või muudes kohtades tukastada saab. Maratonmunkade vanasõna ütleb, et kümme minutit gyôja und on nagu viis tundi tavainimese puhkust. Sada päeva vältava topeltmaratoni perioodi vältel magab gyôja vaid paar tundi ööpäevas. Maratonmungad õpivad ajapikku puhkama ka joostes, puhates ühte kindlat kehaosa, näiteks õlgu ja käsi. Nad tarbivad vaid 1450 kalorit päevas. Füsioloogid väidavad, et maratonmunk peaks kaotama iga kuu oma kehakaalust 6-9 kilo, kuid gyôja säilitab kaalu ja vastupidavuse. Tänapäeval läbib maratonmunk oma teekonnal ka Kyôto kaubandustänavaid. Inimesed usuvad, et maratonmunkade õnnistused annavad edasi mõningaid häid omadusi, ja seetõttu kogunevad tänavatele sajad inimesed, keda gyôja nende päid palvehelmestega puudutades õnnistab. Kui gyôja tuhandepäevase retke lõpus üles Hiei mäe templi poole astub, on ta oma kahel jalal läbinud ligi 40 000 kilomeetrit, mis on samaväärne reisiga mööda ekvaatorit ümber maailma.
Kuid tuhandepäevane maraton pole vee lõppenud! Kahe või kolme aasta pärast läbib gyôja palve, paastu ja tule tseremoonia. Ta toitub juurviljadest, keedetud männiokastest, pähklitest ja veest. See paast kuivatab (peaaegu et mumifitseerib) tema keha täielikult, et ta tuletseremoonia ajal liigselt ei higistaks. Tuletseremoonia ajal istub gyôja lõõmava tuleleegi ees, loobib tulle palvepulki ning lausub 100 000 mantrat Fudô-ô-le. See tseremoonia on päeva võrra lühem kui doiri ning võimaldab maratonmungal veidi istudes magada, kuid paljud peavad just seda kõige rängemaks katsumuseks.
Alates 1885. aastast on tuhandepäevase maratoni läbinud 46 meest. Kaks meest on läbinud tuhandepäevase maratoni kaks korda, ning üks, kelle eesmärk oli retk kolm korda läbi teha, sooritas 2500. päeval enesetapu. Enamik selle retke sooritanud munkadest on olnud 30ndates eluaastates mehed, kuid vanim oli oma 2000 päeva täitudes 61-aastane. Surnud või enesetapu sooritanud munkade arv pole teada, kuid Hiei mäe teed on ääristatud paljude haudadega.
Kuidas inimesed selliste katsumustega toime tulevad ja milleks me tegelikult võimelised oleme? Vastused nendele küsimustele puhuvad tuules. Kuid kui lõppsiht on õilis ja tegevusele keskendumisest saadav rõõm hajutab valud, on võimalik saavutada eesmärke, millesse meie mõistus ei ole võimeline uskuma. Igal juhul ei jookse maratonmungad selleks, et kellestki kiirem või parem olla või kedagi võita, pigem jooksmise enda pärast. Nende jooks on nagu tants. Keha ja vaim saavad üheks nagu vesi on üks ojaga. Vesi ongi oja. Keha ongi vaim. Maratoni lõpuks on maratonmunk mägedega ühte sulanud. Tähed ja taevas, kivid, taimed ja puud on saanud tema usaldusväärseteks kaaslasteks. Ta võib ennustada järgnevate nädalate ilma jälgides pilvede kuju, tuule suunda ja õhu lõhna. Ta teab täpset aega, mil mõni linnu- või putukaliik laulma hakkab, ja eriti suurt rõõmu valmistab talle hetk, mil kuu loojub ja päike tõuseb. Ta on kõigega üks.