Avalehele

REISIKIRJAD

Reisi Adrenaliin 2007
Reisi Adrenaliin 2008 kevad
Reisikirjad

KÜLAS MÄGIGORILLADEL

Tekst/ Janika Vaikjärv

Mina ei saa aru, kas selle ISAgorilla nimi on Mwiemali või Mwirima – või on neid üldse kaks, kuigi jutust jääb mulje, et üks. Aga nimesid on kaks...

Mwiemali on 28-aastane 200 kilo kaaluv Ugandas elav isagorilla. Tal on neli-viis naist ja kaks korda nii palju lapsi. Mwiemali on taimetoitlane. Aeg-ajalt kuuleb tema suust möirgeid, mis on tuttavad filmidest ja toovad kananaha ihule. Gorilladele “valge ahv” Janika Vaikjärv veetis tunni Mwiemali pere seltsis.

17. septembri hommik on veidi rõske ja mets on öisest tugevast vihmast mets läbi vettinud. Koguneme Bwindi rahvuspargi väravasse, et oodata kohe avanevat võimalust siseneda mägigorillade maailma. Kuigi Ugandas Bwindi Impenetrable rahvuspargis elab 326 mägigorillat – üldse on neid loendatud 706, kusjuures pooled elavad Rwandas ja pooled Kongos –, on “valgel matkasell” võimalik külastada vaid kolme-nelja perekonda.

Elavad perekonniti
Mägigorillad elavad perekonniti: isagorilla, tema neli-viis naist ja lapsed. Eluiga küündib neil 50 aastani. Mina ühinen Ara rada mööda mineva rühmaga. Perekond, kes meid külla peaks ootama, kannab Rushegura nime. Pealik ehk isagorilla on Mwirima. Ta kaalub paarsada kilo ja läheneb 30. eluaastale. Mwieimal on viis naist ja kaheksa last, noorim neist alles paarikuune. Kokku on seega perekonnas neliteist liiget.
Esimesi märke gorillade lähedalolekust märkame juba pooleteisetunnise jalutuskäigu järel. Nimelt silmame kaht “voodit”, mis olid eelmisel ööl olnud gorillade asemeks. Nad ei maga suvalise põõsa all, vaid ehitavad endale igaks ööks väärika aseme. Sängi rajamiseks tassivad loomad kokku lehti ja oksi ning kannavad hoolt isegi selle eest, et pealune oleks veidi kõrgem – justnagu inimestel padi.

Teadmised hingeelust
Jalutuskäigu ajal saame nende suurte olendite hingeelust veel mõndagi teada. Nende DNA sarnaneb 97% ulatuses inimese omaga. Gorillad on äärmiselt vastuvõtlikud haigustele, eriti köhale-nohule. Lisaks levitavad nad ise haigusi, mis hakkavad kergesti külge just inimestele.
Üldjuhul ei lubata minna neile lähemale kui kuus meetrit, ning mõistagi ei tohi loomi katsuda. Gorilladele aga jääb õigus ja võimalus tulla sind müksama. Pidi olema suhteliselt tavaline, et noored gorillapojad tulevad “valgeid inimahve” väga lähedalt uudistama.
Üsna pea peame kogu oma varustuse maha jätma, veepudelid kaasa arvatud. Kätte jääb vaid fotoaparaat või kaamera, ei midagi muud. Selleks ajaks oleme kõik üleni higised ja piisavalt porised. Mägises metsasa tuleb läbida kraave ja ronida üle mahalangenud puude. Viimased lonksud joogivett ja siis läheme väga vaikselt ja omavahel suhtlemata edasi, kuni märkame suurt hõbehalli karvast selga.


Inimeste ette magama
Tema see on – Mwirima. End kõhuli magama sättinud, ei pööra suur loom meile mingit tähelepanu. Eemal okste küljes kõlguvad ta lapsed ja huilgavad üle metsa. Umbes kümne minuti pärast ajab gorilla end istukile, vaatab korra meie poole ja otsustab siis veidi parema magamispaiga valida. Temaga liitub ka üks perekonna emagorilladest. Külgi teineteise vastu surudes viskavad nad end meie juurde lihtsalt pikali ja – uskuge või mitte – juba mõne sekundi pärast kostab vaine norin.
Istun paar meetrit eemal põõsas ja lihtsalt jälgin iga nende liigutust. Mitte meie ei ole need, kes gorillapaari unerahu häirivad, hoopis pisipõnn otsustab puu otsast otse vanematele kaele hüpata. Tahab vist süüa. Ema võtab lapse kahe käe peale ja hakkab imetama. Nagu inimene. Isa vaatab rahulolevalt pealt.

Möödub umbes pool tundi, kui eemalt läheneb veel selle perekonna liikmeid. Raske on aru saada, kes on kes. Gorillade isikupära hinnatakse nende ninal olevate kurdude ja voltide järgi. Selle lühikese aja jooksul mina sellest küll midagi aru ei saa.

Isagorilla jälgedes
Mwirima tõuseb püsti ja otsustab hakata üksi mööda mäeselga üles minema. Järgneme talle. Veidi aja pärast pöörab loom ümber, taob kaht kätt vastu rinda ning laseb kuuldavale filmidest tuttava gorillamöirge. Nii annab ta oma kohalolekust perekonnale teada. Seejärel saame osa nende söömisrituaalidest. Eks nad taimetoitlased ole. Ja häda teevad kükitades, toetades oma kaks kätt põlvedele.
Meie retk lõpeb kella pealt – kohe, kui tund aega täis saab. Reeglid on karmid, kuna inimeste arv, kes mägigorilladele külla lubatakse, on väga piiratud. Kohe, kui saad rühmas koha, pead maksma UWA Bwindi rahvuspargile külastustasu (praegu 375 USA dollarit). Jäädes pargitasu maksmisega hiljaks, võid kohe koha kaotada. Sellest elamusest ilmajäämisest oleks aga kahju!