Avalehele

REISIKIRJAD

Reisi Adrenaliin 2007
Reisi Adrenaliin 2008 kevad
Reisikirjad

LÕPUTU KÜÜNLAPÄEV EHK KUIDAS ME KILIMANJAROL REKORDI TEGIME

Andres Anvelt, Marangu rada

26. novembri varahommikul vallutas 37 eestlast Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro (5895 m) tipu. Koostöös reisifirmaga Fix Ideed ja ajakirjaga Adrenaliin sündis omamoodi rekord – kõige rohkem ühest rahvusest inimesi ühel kuupäeval selle legendaarse mäe tipus. Varasem samalaadne rekord oli ameeriklaste käes, kuid 26. november näitas, kuidas väike riik võib suurele silmad ette teha. Adrenaliin avaldab kahe matkalise – Andres Anvelti ja Rene Nukki – päevikukatked.

1. päev
Läbi vihma ja metsa


Hommik on sombune, kuid pidevalt vahelduv pilvisus annab lootust – ehk tuleb matk siiski mõnus ja kuiv. Rahvas koguneb hotelli parklas busside juurde, enamus on närviliselt rõõmsad ja nokivad üksteist sõbralikult, püüdes niiviisi maandada kehas ja hinges valitsevat ootusärevust.
Lõpuks veerevad rahvast eri marsruutidele laiali vedavad bussid parklasse ning kahetunnine sõit Arushast (linn, mille läheduses asub meie hotell) Kilimanjaro jalamil asuvasse turismikeskusesse võib alata. Sihtkohas tõstame koos kohalikega bussist asju välja, saamata esialgu arugi, et seenevihm kisub laussajuks. Rahustame üksteist, et mägedes peabki ilm kiiresti muutuma. Šerpad, keda on lihtne ära tunda punaste Fix Ideed kirjadega särkide järgi, haaravad meie seljakotid ja on äkitselt turismikeskuse parkimisplatsilt kadunud. Meid aga juhatatakse omamoodi kontrollpunkti juurde, kus peame suurde logiraamatusse märkima oma nimed, aadressid, töökohad jms. Kõike seda jälgib eemalt tülpinud olekuga kohalik automaadiga turvamees.
Ühel hetkel on platsis 50-60-aastane suusamütsi ja vihmavarjuga väikemees (kasvu umbes 160 cm), kes tutvustab ennast meie giidi Šebina. Ja algabki esimene tõus.
Niiskus on juba naha vahele pugenud, kuid rahustad ennast mõttega, et küll see päike varsti jälle välja ilmub. Turismikeskus kaob nurga taha ja olemegi rohelusest pakatavas vihmametsas. Puud on kõrged ja lopsaka lehestikuga, mistõttu vihm meid enam eriti ei hirmuta, õhk niiskusest rammus ja mahlakas.
Juured, mis mägirajal kohati välja tungivad, on võimsad ja kohati omavahel keerdus. Keegi ei tea täpselt, palju veel minna on. Räägitakse neljast või kuuest tunnist. Turnida on üsna raske, sest pidev vihmasadu on muidu korraliku loodusraja mudaseks muutnud. Ees liikuvalt giidilt laekub teave: pärast järgmist silda on puhkepaus ja lõunasöök. Keegi viskab nalja McDonaldsist ja sellest, et Coca-Cola rajal peakski olema Big Maci nimeline peatuskoht. Pärast söögipausi jätkub matk vihmametsas. Üha rohkem on tõuse sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude, ning vihma aina sajab ja sajab.
Tampimine mäkke muutub aina üksluisemaks. Karmide olude trotsimiseks vajud nagu monotoonsesse astumisunne ja rahustad end mõttega, et küll see lõpp ikka saabub. Vahetevahel äratab üksluisest ja energiat säästvast kõnnakunest mingi võõrkeelne pomin, mis tähendab, et tagantpoolt on lähenemas kotikandjad ehk šerpad. Vihmamets asendub kohati sammaldunud okaspuudega, rammusalt niiske õhk kisub tunduvalt hõredamaks ja tempo hoidmine samal tasemel nagu turismikeskusest lahkudes on energiasäästlikkusest tulenevalt mõttetu tegevus.
Äkki ilmub nagu maa alt meie ette laager, mille puumajad tuletavad meelde nõukogudeaegseid kolmnurkseid kämpinguehitisi. Meist juba ammu mööda lipanud šerpad istuvad meie seljakottide kõrval ja vaatavad uudishimuga, kuidas paksud valged turistid jalgu järel vedades kuivemaid istekohti otsivad. Keset laagrit ilutsev silt teatab meie esimesest töövõidust – 2700 ALT ehk meetrit üle merepinna.

2. päev
Veemaailmas

Hommik on jälle udune, kuskilt piilub korraks päike, aga kaob ka kohe. Hommikusöögi taoline ollus sisse ajatud, asume hanerivis teele. Pärast veerandtunnist kõmpimist avastame äkki, et vihmamets oleks nagu saega maha võetud. Vähesed silma hakkavad puud on kaetud hallikassinise samblikuga, mis kohati ligi poolemeetriste patsidena okstelt alla ripub.
Peagi avaneb meie ees mõõtmatu ja künklik avarus. Äkki ilmub päike välja ja udupilved tõmbuvad kiirelt eemale, nagu tahaks iidsele soojajumalale ruumi teha. Teeme peatuse. Kõigil on tuju tõusuteel. T-särgid ja muud riided ja jalatsid hakkavad ekvatoriaalse päikese käes kiirelt värvi muutma. Inimestele tekivad ette prillid ja üle tüki aja läheb vaja päikesekreemi. Pidevalt hallitav silmapiir muutub selgeks ja meile avaneb suurepärane vaade mõõtmatule avarusele ning kaugetele mägedele. Alles nüüd saame aru, et oleme juba kõrgemal kui kolm kilomeetrit, mitte ei jaluta mööda Lapimaa suviseid samblikke.
Rõõmsalt ja optimistlikult asub rühm teele, šerpade läbilaskmiseks kostub aeg-ajalt reipaid hüüdeid: rada! Peagiidilt saabub informatsioon, et varsti on pool tänasest teest käidud. Kohati on tunda, et hingamine muutub raskemaks, kuid rada on hea ja kuiv ning matkaliste kõnnak reibas. Ent siis kaob päike, aukartustäratavalt laiutav org oleks nagu piima täis valatud, kuskilt eest maandub otse meile pähe suur hall pilv ja õhk muutub jahedamaks. Nagu üks mees vehivad kõik endale vihmajopesid ja mantleid selga panna, sest sadu võib alata sama ruttu kui ennist päike välja ilmus. Ühel hetkel olemegi veemaailmas! Vesi tungib peale mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külje pealt, olles sõna otseses mõttes kolmemõõtmeline. Mõnus matkarada on muutunud sadade ojakeste läbijooksu sängiks. Niimoodi vesikõndi tehes jõuame söögikohani. Künka peal laiutavad tuttavad plekklauad ja -pingid ning šerpad asuvad meile tavapärast kuivtoitu ette andma.
Peagi liigume jälle edasi. Hakkavad levima kuulujutud teekonna pikkuse kohta. Keegi pakub, et läheb veel tund, keegi teab, et kaks, kellegi meelest tuleb läbida veel neli kuru, keegi lihtsalt ohkab... Aga matkauss roomab tasa ja targu edasi. Üha enam ja enam tunned, et õhku on raske kätte saada – teda nagu oleks, aga samas jääb puudu. Pähe eksib mõte, et kalal oleks siinses keskkonnas lihtsam – palju vett ja vähe õhku... Kaugusest vaatab vastu hall perspektiivitus, nähtavus on ehk ainult sadakond meetrit. Lõpuks hakkab järjekordse kuru tagant paistma trobikond onnikesi, mis aga tunduvad olevat kahtlaselt kõrge tõusu otsas. Hakkad juba varakult õhku ahmima, et teise päeva viimane katsumus üle elada.
Laagris saame enda käsutusse kaks ja pool maja, kus igasse osasse mahub kuus inimest. Seljakotid on nutuselt märjad, nii et kuivadest riietest ei tasu unistadagi. Inimeste leidlikkusel pole aga piire. Saabastesse pannakse kõikvõimalikku niiskust imavat kraami – ajalehtedest ja vetsupaberist naiste pesukaitseteni välja. Ka sokikuivatuseksperimente on mitmesuguseid: kes tõmbab need lihtsalt lakke rippuma, kes taob vastu maad, kes keerutab õhus, kes teeb viinasokke. Viimane, muide, osutub üheks tõhusamaks ettevõtmiseks. Viinas immutatud vihmamärja sokiga magamiskotti pugemine annab hommikuks huvitava reaktsiooni – sokk on kuiv, aga lõhn erakordselt vänge, tuletades meelde puskaritootmise algetappi.

3. päev
Lõputu küünlapäev


Varajane hommik on õhtust mitte ainult targem, vaid ka selgem. Majakestest hakkavad välja ilmuma kõikvõimalikud märjad asjad. Ümberkaudsed kivijurakad muutuvad otsekui turulettideks, kus pakutakse kõike alates T-särkidest ja sokkidest ning lõpetades selja- ja magamiskottidega. Äkki tormavad kõik fotoaparaatide järele, kuna ilmataat on otsustanud lõpuks ära näidata ka reisi lõpp-punkti – vanategija Kilimanjaro enda. Maailma üks suuremaid vulkaane laiutab oma lumiste nõlvadega aukartustäratavalt kõrgel pilvede vahel. 3700 meetri pealt, kus asub meie laager, tundub see hiiglane ikka veel lootusetult kaugel olevat..
Hommikusöögi ajal teatab üks giididest, et kui ilm lubab, teeme aklimatiseerumismatka mõnisada meetrit ülespoole. Oleme retkeks valmis, kuna teame, et see aitab kergemini mäehaigusega toime tulla. Kuid loodus (loe: sadu) paneb asjad paika ja matk jääb ära. Päeva aitavad õhtusse veeretada kaardipakk ja väike konjakipudel.

4. päev
Läbi kõrbe lumeväljale

Hommik on selgemast selgem, taevas sõuab mõni üksik pilveraas ning tundub isegi, et õhku on rohkem. Aga ehk tuleneb see asjaolust, et veetsime lisapäeva 3700 meetri kõrgusel ja peletasime tänu sellele mäehaiguse kaugemasse tulevikku. Kell on alles kuus, kui seljakotid šerpade jaoks ukse taha tõstame ja ennast laagriplatsil hanerivvi võtame. Meie ees laiutab ülbelt esimene suur tõus ja radagi ei tundu enam nii tasane ja rullitud olevat. Teisisõnu on aru saada, et tõelised seiklused alles algavad.
Esimesed sammud mööda seljandikku annavad tunnistust, et vahepealne õhurohkus oli vaid hetkeline kopsupete – hingamine hakkab taas muutuma tavapäraseks ahmimiseks. Kuid see hommik pakub ka hulgaliselt positiivset energiat ja jaksu jätkata. Meie ees laiub mõõtmatu Kilimanjaro oma tohutute liustike ja lumeväljadega, ning esimene suurem tõus toob ta kohe tunduvalt lähemale. Päevase matka pikkuse kohta on kõigil erinevad andmed. Keegi räägib 17 kilomeetrist, keegi 11-st, keegi neljast tunnist, keegi kaheksast. Õnneks tõotab ilm tulla hea.
Tee kulgeb pidevalt üles-alla. Kohati tuleb turnida mööda päris kõrgeid kive, see võtab selja märjaks ja kopsu vaakumisse. Tipus avaneb aga uskumatu vaatepilt. Kui mõni päev varem vahetas vihmametsa välja okkaline põõsastik, siis viimase tõusu otsas lõpeb igasugune taimestik ja meie ees laiub lõputu kõrb. Giid osutab teisel pool tühermaad põrnitsevate küngaste poole ja teatab, et nende taga ongi järgmine laager. Palju sinna maad on, jääb hämaraks. Tuju püsib siiski hea, sest päike paistab ja miski ei viita ilmamuutusele. Natukese aja pärast aga tajume, et osutatud künkad ei taha kuidagi lähemale nihkuda. Siis tajume külma, kohati isegi jäist tuuleiili. Mägede vahelt hakkab suure kiirusega lähenema hall pilvesein, mis katab meid üllatavalt kiiresti ning toob kaasa külma tuule, udu ja vihma. Pikk otsene kõrbetee lõpeb ja rada suundub mäekurude vahele. Korraks vilksatab kuskil kõrgema künka peal plekk-katus, mis annab lootust, et laager pole enam kaugel. Kuid lootuseks see jääbki. Uduvihm muutub laussajuks, mis iga kandi pealt sisse peksab, tee aina tõuseb ja hingata on järjest raskem. Seni suhteliselt mõnusast ja kergest jalutuskäigust on saanud tõsine pingutus ja väljakutse. Õnneks annab ilmataat meile taas armu, puhub udu laiali ja esitleb pea käegakatsutavas kauguses paiknevat puhkusekohta. Enne seda tuleb aga veel üks tõsine ja meeleheitlik tõus, mis tekitab tunde, et enam hullemaks minna ei saa.
Laagrisse jõudes tõmbame pisut hinge, siis ukerdame end registreerima ja sealt edasi magamisruumi, mis seekord on kõigile ühine. Kivihunniku otsa ehitatud viidatulp teatab meie uuest saavutusest, milleks on 4700 ALT, ja osutab järgmisele kõrgusele ehk Kilmans pointile kõrgusel 5680 meetrit.
Ning siis aetakse meid keset päeva magama, et kell 23 õhtul uuesti ärgata. Giidid hoiatavad meid liigse kola kaasavõtmise eest, sest veel kõrgemal tundub isegi fotoaparaat hantlina ja tegelikult ongi vaja ainult pealampi, prille ja tagavaravett. Vahepeal on hakanud sadama paksu lund, mis sunnib meid õue kuivama pandud varustuse järele jooksma.


5. päev (ja öö)
Läbi raskuste tähtede poole


Uni maitseb magus, aga midagi pole teha – varaöine wake up-call on konkreetne. Mõned meie hulgast turtsuvad soovist ennast kas või natukene pesta, aga nad rahustatakse maha teatega, et kuuendal päeval hakkab mustus ise kooruma. Varajane hommikusöök pole eriti mokkamööda, leige tee ja mõni küpsis neelatakse alla mitte näljast, vaid teadlikust energiavajadusest. Ning siis asume nagu kolmteist pöialpoissi-kaevurit, lambikesed laubal hõõgumas, tampima pimedusse, milles suund ja igasugune ruumitaju puuduvad.
Öö paistab olevat suhteliselt selge ja tuuletu. Taevast liugleb alla väheseid helbeid, kuid lumetormist pole juttugi. Alguses sirgena tundunud tee hakkab ussina vingerdama, mis annab meile pimeduses aimu, et liigume mäkke ja vähendame haakidega tõusunurka. Tuul tõuseb ja lumesadu tiheneb. Eest ja tagant on kuulda ainult hingeldamist. Niimoodi tunnikese liikunud ja eesmineja taguotsa põrnitsenud, saame veidi hinge tõmmata. Kuskilt alt kumab baaslaagri valgust, näha on ka veel üht hanerivi, nii neljast-viiest lambist koosnevat ja meid kindlalt jälitavat. Tundub, et nad on sügaval orus, mis annab tunnistust, et viimase tunni ajaga on tõus olnud palju märgatavam kui eelmistel päevadel.
Lumesadu tiheneb veelgi. Mida kõrgemale, seda vaevalisemaks muutub samm ja tihedamaks peatused. Jääb arusaamatuks, mille järgi peagiid meie ees pimedusse kõnnib, kuna kõik võimalikud rajajooned on ammu lume alla mattunud. Vana aga astub nagu Mary Poppins, vihmavari käes ja vile suus. Erinevalt varasematest päevadest ei kostu matkaseltskonnast lõõpivaid repliike ja omavahelist vestlust, kõik hoiavad iga sisseimetud hapnikupiiska kui silmatera. Kellelgi hakkavad külmuma varbad, kellelgi sõrmed. Teeme järjekordse peatuse ühes koopas, kust avastame seinaplaadi, mis teatab aastakümnete tagusest mägironija hukkumisest. Vägagi motiveeriv kiireks edasiminekuks! Jätkame teekonda. Kella järgi otsustades oleme läbinud umbes poole teest, ja sein meie ees hakkab aina järsemaks muutuma. Kella viie paiku varahommikul jõuame suuremate kivikuhilate juurde. Kohati tuleb ronimisel juba käed appi võtta, ja giidi nõudmisel proovime astuda üksteise jälgedesse. Ühel hetkel jääme seisma, sest eestpoolt kostub ahastusse ajav informatsioon, et oleme rajalt eksinud. Jõuad vaid mõelda, et mis kuradi rajalt, kui taas tagasi kakerdad ja giidi teises suunas uuele katsele lased.
Viimaseid jõuraase kokku kraapides ja viimaseid kivimürakaid ületades jõuame tsivilisatsiooni järjekordse verstapostini. Kõik proovivad ennast pildistada sildi Kilmans point – 5680 ALT juures. Giid küsib ameerikalikult, kuidas läheb, mille peale jalgu väristavad ekstreemturistid võtavad kokku viimase hapnikuvaru ja teatavad nagu ette nähtud: OK! Ja küsivad omalt poolt: palju veel? Tasa, tasa, vastab giid puhtas eesti keeles ja lisab sinna ingliskeelse paar tunnikest otsa. Selgub, et osa meie seltskonnast on maha jäänud ja nendega tegelevad abigiidid, mistõttu asume pärast 15-minutilist puhkust taas teele. Rada on kitsas, vasakul pool kivisein ja paremal põhjatu kraatriäär. See tundub nii libe ja jäine, et ainuüksi mõte sinna komistamisest tekitab soovi kiviseinast hammastega kinni võtta. Peagi hakkab seljandik tuntavalt ülespoole jooksma ning hapnikuvaegus tagasi tulema. Pingutustahe muutub jälle ahastuseks, hakkad südames mõistma Jack Londoni kangelasi, kes pääsemist oodates lumehangedesse õndsasse unne jäid. Ilm selgineb aina rohkem ja rohkem, kuigi otsest päikest veel näha ei ole. Peagi levib suust suhu jutt, et hakkame jõudma Stella pointi, kus hea vedamise korral võime ülejäänud kaasmaalasi kohata. Umbes kümne minuti pärast näeme ees rühma inimesi, kes suure kivimüraka varjus hinge tõmbavad. Lähemale jõudes mõistame, et need on itaallased, kuid alt vasakult orust on näha liginemas veel inimesi. Keegi võtab jõu kokku, et hüüda ja keppidega lehvitada. Vastuseks kostaks nagu midagi eestikeelset, ja see on siin kõva motivaator. Peagi näemegi mõnd oma kaaslast, kellest olime ligi viis päeva tagasi lahku läinud ja kelle pärast vahepeal südant valutasime. Nii pagana hea on neid näha!!
Liigume edasi, et jõuda meie Eldoraadole, milleks on Uhuru peak, Aafrika kõrgeim punkt. Kõndimine on vahepeal muutunud täielikuks piinaks, kuna hapnik tundub sama hästi kui otsas olevat. Selline tunne, nagu prooviks, kilekott peas, Nõmme mäkke sprinti joosta. Giid elab meie vintsutustele kaasa ja teatab iga viieteistkümne minuti järel, et veel viisteist minutit. Nähes silmapiiril natuke kõrgemat kohta, arvad ja usud, et seal see ongi, kuid peagi tabad ennast kurvalt tõdemas, et kahjuks mitte. Kuid pingutus kannab lõpuks vilja. Viimanegi udu hajub nagu nõiaväel ja ja meile avaneb elu ilusaim ja suursuguseim vaade. Kõikjal laiuvad mõõtmatud liustikud, millest meid eraldab põhjatu sügavik. Pilt on niivõrd lummav, et igasugune hapnikupuudus jääb tagaplaanile. Proovime fotoaparaadiga neelata ja salvestada kõike seda, mida enamus meist arvatavasti kunagi enam ei näe. Peagi saabub tippu aina rohkem ja rohkem rahvuskaaslas, kallistamist ja üksteise patsutamist jätkub nagu võidupühal. Ja eks see mingil määral meie võidupüha olegi, püha pärast pingutusi ja kannatusi, rõõm ja pisarad üheskoos. Meid on 26, aga läbisegi räägitakse kaaslastest, kes peaksid kohe-kohe järele jõudma. Keegi on koukinud kotist välja konjakipudeli, mis nüüd eufoorias rahvuskaaslaste vahel ringi käib. Koguneme unistuste viida juurde ja teeme pilti, käes suur sini-must-valge ja selja taga kiri, et oleme Aafrika suurima vulkaani ja kõrgeima tipu Kilimanjaro kõrgeimas punktis Uhuru peakis, 5895 meetri kõrgusel üle merepinna. Toomasel on sünnipäev, kõik õnnitlevad ja kaisutavad teda. Kahjuks ei jätku seda rõõmu kauaks, giidid hakkavad meid alla kiirustama. Mäehaigus, mis on meid kõik need päevad jälitanud, hakkab kohale jõudma. Maksimaalne lubatud aeg tipus on 15 minutit, meil hakkab täis saama juba 30. Viimane pilk ümberkaudsele ilule ja algabki tagasitee. Vastu tulevad rahvuskaaslased imestavad meie ergast olekut, aga meil pole aega oma vaatevapustusest rääkida. Õhtuks peame jõudma 3700 meetri peale laagrisse.
Parimad tervitused kõigile 43 matkal käinud eestlasele!



Võitjad, kes peavad end kaotajaks

Tekst / Rene Nukki, Machame rada

Tipupäev. Öösel hakkas lund sadama. Kuna see oli märg ja raske ning seda tuli palju, ei pidanud kolme telgi konstruktsioonid vastu ja vajusid sisse. Aivo oli üks aktivistidest, kes lumme mattunud kaaslasi välja aitas. Kell veerand 12 hakkas nö aeglane grupp kogunema. Jõime sooja teed. Selgus ka, et grupi vanim liige Tiit otsustas maha jääda. Et neli inimest oli juba varem eri põhjustel loobunud, jäi meid järele 22. Asusime teele. Pimeduses veiklesid pealambid nagu jaaniussikesed. Lund oli palju. Aeg-ajalt tabasin ennast mõttelt, kas ei oleks pidanud ehk kasse kasutama. Tõus, mida mööda siksakitasime, oli suhteliselt järsk. Kas saabas ikka peab märjast lumest libedal kivil? Pidas küll. Kõrguse kasvades võttis üha rohkem puhkama. Kippusin kiirematest maha jääma. Lülitasin ennast autopiloodile. Las lähevad. Ikka minut käimist ja seis, minut käimist ja seis.
5100 meetri peal kohtasin teel üht meie grupi naisliiget. Ta oli veendunud, et läheb tagasi, enam ei jõua. Julgustasin teda edasi tulema. Pakkusin glükoosi. Tuligi edasi. Pärast all laagris sain teda, et ta oli jõudnud koguni 5400 peale ning siis koos saatjaga alla läinud. Tubli! Meelekohtades tagus, pea valutas. Järsemaid liigutusi tehes lõi pulsi lakke. Tundsin, et vajan tabletti. Püüdsin Merri kinni, andis Diacarbi. Tegelikult on see üsna ohtlik, kui pole tabletti kohe algusest võtma hakanud. Aju nö eirab seda, et südamel on raske. Ei tasu eufooriasse sattuda. Sestap säilitasin enam-vähem sama tempo. Olemine läks muidugi paremaks. Mõne aja pärast nägin eespool Aivot. Sain aru, et ta on läbi. Ütlesin, et läheme koos, ootan sind järele. Läksimegi mingi aeg – mina ees, Aivo järel. Aivo sai aru, et pidurdab minu minekut. Ütles, et ärgu ma teda oodaku. Ta läheb ikka alla. Kõrgust oli 5500 meetrit. Vaid 400 meetrit veel! Tipp ju lausa käega katsuda! Ei, läheme koos. 5700 meetri peal lõppes tableti mõju. Jõudsin vaevu käia. Nüüd oli Aivo see, kes mind innustas. Nõrkusest hoolimata oli mul peas siiski vaid üks mõte – tippu jõuda, nii palju on selleks vaeva nähtud. Eks siis paistab, mis edasi. Alla anda ei tulnud mõttessegi. Järjest rohkem oli teel neid kive, kuhu väsimusest ja kurnatusest istuma vajusin. Tee tundus lõputu.
Aivo näitas enam kui üks kord, et vaata, selle harja taga on tipp. Ajasin end jälle püsti ning kadalipp jätkus. Päike tuli välja ja ilm läks palavaks. Viskasime joped ja fliisid seljast. Kell oli 8.45, kui olime jõudnud Gilman’i punktist mööda 5700 meetri peale. Retk oli kestnud üle üheksa tunni. Vastu hakkasid tulema esimesed laskujad. Alguses mingid välismaalased, vist prantslased, kes innustasid meid ja ütlesid, et kohe-kohe on tipp. Siis tulid juba meie kiirema grupi liikmed. Susanna oli üks esimesi. Õhutas ka, et ärge alla andke, kohe olete kohal. Pärast Stella punkti 5800 meetril oli tulijaid juba rohkem. Tulid Allan ja Raino, siis nägime ka Merrit. Rajaservas kükitas Vahur, pea käte vahel. Vastu tuli Indrek, kes näitas tipu poole ning ütles, et pange auru juurde. Siis tekkis meie teejuhil mõte, et võiksime kõik üleliigse (seljakotid, joped, fliisid) maha jätta ning siis kiirelt tipus ära käia – jäänud oli umbes 50 meetrit. Hakkasime minema. Äkki kostus selja tagant ingliskeelseid hüüdeid: „Seis! Ärge minge!“ Jäime seisma – MIKS!? Ärge minge, te pole piisavalt tugevad, et tipus ära käia ja siis uuesti laskuda, teatas meie peagiid Frank. „Intensiivse päikese mõjul läheb siin kohe sulaks,“ jätkas ta „Siis on jama kui palju. Mehed, saage aru, ma päästan praegu teie elu!“ Jäänud oli 40 meetrit. Mida teha? Olime kulutanud nii palju jõudu, et siia jõuda, ja nüüd öeldakse lihtsalt, et keera ots ümber. Mingi tühine 45 minutit, mille võrra oleks võinud varem jõuda. Frank kamandas meie teejuhi eest minema. Kas ignoreerida keeldu ja minna üksi edasi? Aga mees on kümneid kordi tipus käinud, äkki on tal õigus? Võtsime vastu otsuse – jätame ära. Pettumus oli suur. Aivo lehvitas kaamera ees tujutult oma tööandja lippu, ning siis alla. Olime lõpetanud kõrgusel 5850 meetrit. Frank ütles, et kuna tegemist ei olnud meie enda otsusega, loetakse tipp ikkagi tehtuks ning meile Aivoga antakse ka vastav tunnistus. See oli kesine lohutus. Meid võis võrrelda maratonijooksjatega, kellele vahetult enne finišijoont medal pihku pistetakse ning rajalt maha võetakse. Aga ehk oli taolises olukorras sellise otsuse tegemine suuremgi enese proovilepanek? „Kaotada peab ka oskama,“ ütlesin Aivole.