Avalehele

REISIKIRJAD

Reisi Adrenaliin 2007
Reisi Adrenaliin 2008 kevad
Reisikirjad

Ma oskan hinnata päikeseloojangut. Luksushotelli restorani terrassilt paistab see hoopis teistsugune kui ürgses looduses, kus ööbid magamiskotis põõsa all. Reisida olen ma armastanud kogu elu, nii kaua kui ennast mäletan. Usun, et olen tavaline eestlane, kellele meeldib avastada igas paigas midagi uut. Ka siis, kui viibin samas kohas juba kümnendat korda, on mu ümber uued näod, inimesed, kellel kõigil on oma lugu.
Meie elu koosneb lugudest. Iga reis peaks olema lugu, mida on huvitav jutustada, nagu oleks lugenud põnevat raamatut. Seda põnevust, uudsust ja avastamist võiks kutsuda adrenaliiniks. Reisiadrenaliin, mis meis kõigis avaldub eri moodi, võib olla leitud hoopis erinevatest tahkudest. Alati pole vaja ette võtta äärmusi, kuid samas – miks mitte end proovile panna. Minu seni viimase reisi jooksul Victoria Fallsi pidasid nii mõnedki endaga sisemist võitlust, ületamaks hirmu, mis meid kõiki kuristiku äärel seistes valdas. Õige otsuse tegid need, kes julgesid end proovile panna ja, nöörid küljes, tundmatusse tuhiseda. Õige otsuse tegid ka need, kes loobusid ja vaatasid kõrvalt. Kõike, mida me teeme, teeme vabatahtlikult.
Mida rohkem me reisime ja rändame, seda erinevamad on meie adrenaliinikogemused. Olgu see siis filmimine keelatud kohas, seks võõraga rannal või hoopis sigariäri kuskil Kuuba väikelinna servas. Rääkimata toiduelamustest ja headest veinidest. Me lihtsalt otsime elamusi ja õnnelikud on need, kes oskavad need elamused ka üles korjata.
Adrenaliin jätkab ilmumist, keskendudes seekord reisimisele ja reisidel saadud adrenaliiniüllatustele. Loodan, et leiate siit mõnusat lugemist! Reisimine on adrenalin, mida me kõik – kes vähem, kes rohkem – vajame.

Head lugemist!

Janika Vaikjärv